Transport Ligipääsetavus Tarbijakäitumine Rohemajandus

Rohemajandus

Rohemajanduseks nimetatakse majandust, mille abil paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. (Allikas: UNEP, 2011)

Euroopa Liidu üldine seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ kajastab liidu võetud kohustust muuta oma majandus kaasavaks keskkonnahoidlikuks majanduseks, kus kindlustatakse kasv ja areng, hoitakse inimeste tervist ja heaolu, pakutakse korralikke töökohti, vähendatakse ebavõrdsust, investeeritakse elurikkusse, sealhulgas sellest tingitud ökosüsteemi teenustesse (looduskapitali) ning kaitstakse seda nii selle enese väärtuse kui ka selle olulise panuse tõttu inimeste heaolusse ja majanduslikku õitsengusse.

Vee kvaliteet ja õhusaaste tekitab siiski mitmel pool Euroopas ikka veel probleeme ja liidu elanikud puutuvad endiselt kokku ohtlike ainetega, mis võivad kahjustada nende tervist ja heaolu. Investeeringud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni süsteemide rekonstrueerimisse ning arendamisse on vajalikud, et tagada inimeste tervisele ohutu ja kvaliteetne joogivesi ning kaitsta keskkonda saasteainete eest. Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020 kohaselt on Eesti seadnud aastaks 2023 eesmärgiks saavutada ühisveevärgist nõuetekohast joogivett saavate inimeste osatähtsuseks enam kui 2000 inimest teenindavates veevärkides 100% ja reovee kogumise ja puhastamise osas nõuetele vastavate üle 2000 ie koormusega reoveekogumisalade osakaaluks 95%. Tahma vähendamine välisõhus on oluline nii tervishoiu kui ka keskkonnakaitse ja kliimamuutuste leevendamise seisukohast. Transpordi järel on linnades teine oluline õhusaaste allikas olmekütmine.

Ahikütet või pliiti kasutas 2016. aastal kütmisvõimalusena 33 protsenti leibkondadest

Võrreldes 2012. aastaga on 2016. aastaks leibkondade osatähtsus, kes kasutavad kütmisvõimalusena ahikütet või pliiti kahanenud 37,4 protsendilt 33 protsendini (4,4 pp). Enim ahikütte või pliidi kasutajaid on üle 64 aastaste lasteta leibkondade hulgas (40,6%). Lastega leibkondades on kütmisvõimalusena ahikütte või pliidi kasutajate osatähtsus 30,2%

Graafik 6.4.1. Ahikütet või pliiti kasutavate leibkondade osakaal leibkonna tüübi järgi 2016. aastal, % (Allikas: Statistikaamet, LER27)

Maa-asulates puudus 2016. aastal juurdepääs ühisveevärgile 10,9 protsendil elanikest

Statistikaameti 2016. aasta andmetele tuginedes oli linnalistes asulates leibkondi, kel puudus juurdepääs ühisveevärgile alla 1 protsendi. Maa-asulates (alevikud, külad) oli selliseid leibkondi 10,9 protsenti. Halvim oli olukord üle 65 aastastel üksi elavate inimeste puhul – juurdepääs ühisveevärgile puudus 8,2% protsendil leibkondadest. Lastega leibkondade hulgas oli neid, kes said joogivett kaevust, allikast või mujalt ainult 0,8 protsenti.

Graafik 6.4.2. Leibkondade osatähtsus, kel puudus 2016. aastal juurdepääs ühisveevärgile, % (Allikas: Statistikaamet, LET161)

Vanemaealiste ja üksi elavate inimeste hulgas on rohkem neid, kel puudub kanalisatsioon

Statistikaameti 2016. aasta andmetel puudus kanalisatsioon (sh lokaalne) 8,5 protsendil leibkondadest, mis koosnes üksi elavast üle 65 aastasest või vanemast inimesest. Alla 65 aastaste üksi elavate inimeste puhul puudus kanalisatsioon vaid 3,1 protsendil leibkondadest.

Graafik 6.4.3. Leibkondade osatähtsus, kel puudus kanalisatsioon (sh lokaalne) 2016. aastal, % (Allikas: Statistikaamet, LET171)